Mägironimine

Järjekordne nädal möödas. Tööpoolest oli tegemist väga rutiinse nädalaga. Ainult ilm oli väga muutlik. Kolmapäev „hellitas“ meid 35C kuumus ja neljapäevast alates kostitati meid rohkete hoovihmadega. Loomulikult soovivad samalajal kümned ja kümned kärbsed igasse kehaõõnsusse ronida. Selle vältimiseks kanname kärpsevõrku, mis tagab väga hea kaitse.

Laupäeval külastasime Denmarki. Linnake ise oli väike ja mitte „palju ütlev“ seega enamuse aja veetsime rannas. Kuid siiski oli sinna ära eksinud Austraalia parimaid pirukaid tegev pagar! Ja ma proovisin siis ära känguruu lihast piruka. Oli hea!

Enne lahkumist tegime kohalikus supermarketis sisseoste. Me olime kahe autoga ja kui meie autoga tulnud olid kohal otsustasime lahkuda. Franklandi jõudes selgus aga üllatav tõsiasi. Teisest autost oli üks inimene puudu. Craig oli jäänud Denmarki. Meie kõige parem meelelahutaja ja seltskonna hing jäi kuidagi kahesilmavahele. Õnneks saime ta telefoni teel kohalikust pubist kätte. Kuna ta oli juba kohalikust hotellis toa broneerinud ei hakanud me talle samal õhtul järgi minema.

Pühapäeval külastasime „Stirling Range“ loodusparki. Kuna sooviks oli teha väike jalgsimatk, siis otsustasime valida Mount Magugi matkaraja. Start veidi alla 300m kõrguselt ning sihiks tipp 856m peal. Ehk 500+ m tõsu 3,5 km rajal. Raskusaste 5, kuuepalli süsteemis. Tippu jõudsime Welsh Andiga kahekesi. Marf ja Tess andsid, nagu hiljem selgus, üsna varakult alla kärbeste, mitte tõusu tõttu. Tee ülesse läks vahepeal juba mägironimiseks kätte aga matk oli vaeva väärt, sest vaade ülevalt oli tõsiselt mõnus. Õnneks olin mina, erinevalt Tuffist, ettevalmistused teinud ja tassisin ka väikse toidu ja joogi varu endaga kaasas. Tagasi alla jõudes oli kulnud veidi üle 2 tunni ehk 1,5 tundi vähem kui eeldatav raja läbimise aeg tahvlil.