Jõulud

So Christmas. Esiteks kõigile HÄID JÕULE!
Täna oli jõulune puhul tööpäev kella 1ni. Lisaks läks lõunaks juba nii palavaks, et tööd jätkata oleks väga ebameeldiv olnud. Tänaseks lubas 38C, kuigi vist on veidi vähem (loe: 35C ringis).
Vahepeal toimunust kiiruga: Kolmapäeval tuli juurde 6 uut tegelast. 2 hiinast ja 4 Eestist (ülla ülla). Kuna senine supervisor Lee pidi puhkuselt tagasi jõudma reedeks sain mina Kolmapäev ja Neljapäev supervisor olla. St. Päev läbi punase golfikäruga ringi tiirutamist ja teiste töö kontrollimist. Need 2 päeva läksid vääga aeglaselt, sest enamus ajast polnud midagi teha.
Jõuluõhtu möödus Tessa ja Lee seltsis. Lisaks olid läheduses eestlased ja hiinlased. Õhtu oli mõnus ja meeleolukas.

Mult küsiti kuidas hästi siin süüa saab. Jõuluõhtul oli kana ja ahjukartul ja jäätis küpsistega (viimane neist üllatavalt hea). Kirjutan siis veidi. Põhimõtteliselt käime poes korra nädalas või harvem. Põhi pood siit umbes 45minuti sõidu kaugusel olev MT Barkeri „Super IGA“. Üldiselt on enamus asju kuni 2 korda kallimad kui Eesris. Eriti kallis on nt kartul ~$3 ja muud kohalikud puu-juurviljad. Kuid kui osta asju suurtes kogustes saab tunduvalt odavamalt. Lisaks on kampaania hindu, mis vahest on väga soodsad. Eestis ei juhtu just tihti, kui nt piim on -50%.

Eile külastas meid köögis ja teleka toas väike Brown snake (90% kindel, et oli). Suht nõme, et sihuke asi meile kööki oli tulnud aga pea sai talt igaksjuhuks maha võetud, et ta kunagi suuremana meid külastama ei tuleks.

Rattad alla

Vahepeal on päris palju juhtunud, seega alustan kohe otsast peale. Sai siis üle pika pika aja Perthis jäidud. Reis kestis laupäevast teisipäevani. Hea on omada rohkete tuttavatega Kiwi sõpra, kuna ööbisime „pool enda loal“ tema sõprade juures kolm päeva. Seega kulus ööbimisele ainult $12 ( meie kolme poolt kast õlut maja põhirentijale). Peetud sai päris mitu bbq, külastatud ka mõnda baari. Olemine oli väga meeldiv. Esmaspäeva õhtul ostsin ka Marlolt tema Telstra telefoni ära - seega on mul nüüd uus number (0488403323) ja levi pea igal pool.

Teisipäeva hommikul kella 7 paiku pani Marlo ennast Perthi lennujaamas maha ja auto uus omanik Tessa istus kõige „magusamal ajal“ oma uue auto „valel pool asuva“ rooli taha. Kohe esimesel ringteele tegi ta tagurpidi tiiru peale :D. Õnneks oli tegemist väikese ringteega lennujaama lähedal, kus sel õnnelikul hetkel polnud ühtegi autot läheda. Seega see eksirännak päädis vaid mõne kiirema südamelöögiga. Perthist välja sõit üldiselt läks hästi. Paar korda tänu kiirteel ootamatult mahasõidule sattudes pidime oma teekonda ümber planeerima. Üldjoontes läks kõik hästi ja leidsime õige teeotsa üles. Õige teeots oli seekord maailam pikima kiirtee lõik Perth-Manjimup. Teepeal tegime peatuse Florida Beachil, Safety Beachil ja Bunburys.

Nüüd ma siis jõudsin oma tänase jutu minu kõige kõige meeldivama osani. Nimelt oli mul ikka veel plaan auto soetada. Ja ühel hetkel päris mitme kohaliku car dealery külastamist jõudsime Bunbury Toyota müügiplatsile. Ja seal ta siis seisiski kõige tagumises nurgas kolme õnnetu saatusekaaslase (loe: neli vanurit uhiuute Toyotade kõrval) kõrval. Kui aus olla, siis armusin esimesest silmapilgust, kui tema hinda kuulsin. Peale detailsemat uudistamist läks meel aina rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ja nii ma siis oma esimese auto ostsingi.

Tegemist siis 97. a Mitsubishi Magna Executive sedan. Mootor 2,4l automaat – seega loodan, et võtab vähem kütust, kui aussidele kohased 4l+ elukad.

Eks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Eks see mu üks lemmik päevi oli siin Austraalias siiamaani :P. Ahjaa sõitmine „valel“ pool teel oli juba pea 4 kuud reisijana kõrvalistmel sõites iseenesest mõistetavaks muutunud. Seega sellega probleeme polnud. Ja no automaat sõidab ju ise - vaja vaid veidi rooli keerata.

Perth

Tervitus, niih. On olnud kiire 2 nädalat, mis kulmineerub homme 12. Järjestikuse tööpäevaga. Seetõttu pole jõudnud ka midagi siia kirja panna. Sellegipoolest võib ette rutates öelda, et ülehomme (laupäev) suundume Marlo ja Tessaga Perthi. Minu plaan (nädala jooksul) on endale leida rattad alla, kuna ilma nende olemasoluta on Franklandi tagasi jõudmine raske. Jah – Frankland jääb mu austraalia koduks ja töökohaks veel mõõõõneks ajaks.

Ahjaa - kolimist polnud. Eks siin need plaanid muutuvad jah – nagu Lee ütles, et tihti lausa paari tunni tagant.

Kolimine

Niih. Nädal möödus üsna rahulikus töömeeleolus. Esmaspäeval töötasime Mt barkeri lähedal ning ülejäänud päevad olime Franklandis ja tõstsime traate. Teisipäeval oli väga väga palav ilm(35+), mistõttu anti meile pärastlõuna vabaks. Ja selle sisustasime äsja avastatud paradiisis. Nimelt on meil siin üks suht suur veereservuaar, mille vett kasutatakse viinamarjade kastmiseks. Me aga võtsime selle kasutusele kui ideaalse koha ujumiseks ja peesitamiseks. Ja vat see oli alles mõnus. Kahju, et me seda kohta enne ei avastanud. Nädala lõpus oli külmem (20-25), mistõttu enam seda paradiisi ei külastanud.

Reedel korraldas Mark jällegi BBQ. Sedakorda kuuris (kuhu mahb 5 traktorit ja väga palju muud nodi ning ruumi jääb palju üle), kuna oli külmem ja veidi ka vihmane. Õhtu ise oli mõnus. Laupäev külastasime Albanit, kuna oli vaja mõningaid asju osta. Pühapäeval lahkus viimane britt Craig aka Strawberry aka Lala jne. Eks veidi kurb tunne tuleb ka peale. Sai temaga siin ju septembri keskpaigast alates koos oldud. Seega olen ma nüüd kõige kauaaegsem siin olnu – uuh :P.

Täna sai siis jällegi mt Barkeris käidud. Üllatus, üllatus seal vaatas meile vastu tuttavad Hong-konglased :D. Kusjuures nende poolt ka üks huvitav juhtumine, kuidas Molly Danieli auto vanarauaks sõitis. Nimelt oli istanduses ringi sõites (me sõidame alati istanduse vahel autodega, sest teekonnad võivad vahest mitu km olla), oli ta leidnud piduri asemel gaasi pedaali ja sõitis kuhugi paari m sügavusse auku. Ta ise jäi terveks.

Nädala lause (minu egole :D) Tessalt: This cake( šokolaadi kook, mis sai tehtud, vt pildilt) is so bad, that you should try it again.

Eelmise nädala lause suutsin nädala lõpuks ära unustdada.

Ahjaa. Tulevikust ma praegu väga täpselt rääkida ei taha, sest kogemuse põhjal võib see muutuda päeva pealt. Kuid praeguse plaani kohaselt peaks meil Mt Barkeris tööd olema kolmapäevani ja siis peaks kolima Alkoomi vineyardi, mis asub meie praeguses asukohast u 10 km kaugusel.

3 kuud +

Terv. Ega ma siin pikalt täna heietada ei viitsi. Homme vast kirjutan pikemalt mis vahepeal juhtunud. 1 asi on selge, meid on hetkel alles Lucky 7 ja sel nädalal peaks ootama ees väike kolimine .

1000+

Nädal algas traatide tõstmisega. Seda tööd jagus kolmapäeva pärastlõunani. Kolm päeva tegid meiega tööd ja nalja ka Rauno ja Kaido. Neljapäevast alates sõidame Mt Barkeri lähedale firma teise istandusse. Seal on tegemist jällegi harvendamisega, kuid seekord tunnipalgaga, mis on ikka päris mõnus võrreldes eelnevaga. Kuna algsed arvamused meie töötamise kiirusest olid pehmelt öeldes optimistlikud ja järjekordsed 3 inimest lahkusid (sakslased ja 1 hiinlane), peaks tööd jaguma veel 2 nädalaks. Seda „2 nädalat veel tööd“ lauset olen ma juba päris pikka aega kuulnud :D. Aga no kui aus olla siis ei kurda.

Laupäev külastasime Marlow, Tessa ja Nathaniga (kohalik aus) MT Bulff Knoll (1095m). Kõirgeim mäeke siin ümbruses. Olis mõnus matk ja vaade tipust ka väga hea. Lähedal asus Hollandi tuulik, mida me muidugi vaatama pidime minema, sest meil oli kaasas ju hollandlanna. Seda pilti juba Hollandis teha ei saa.

Pühapäeval külastasime kiwiga Porongurup Range’i. Läbisime Nancy Peack Walki ja Devils Slide kokku umbes 7 km. Mõnus matk algas puu juurest, mis kasvas kivi peal ning tipnes kuni 660m kõrgusel. Mäe otsast oli näha ka ookeani, mis asus linnulennult u 40km kaugusel. Taevas polnud ühtegi pilve. Kusjuures puud olid ka seal ümbruskonnas üsna suured.

Veel suuremad puud

Pühapäev polnudgi veel läbi. St vihm andis lõuna ajal veidi järgi ja kuna meil palju teha polnud siis otsustasime väikse roudtripi teha. Sihtpunktiks „Diamond Tree Lookout“ Manjimupi lähistel. Tegemist 52 m kõrgusel asuva vaatlusplatvormiga, mida omalajal (loe: 20 saj. esimesel poolel) kasutati ümbruskonna metsade tulekahjude avastamise punktina. Mis teeb asja huvitavaks oli see, et tegemist on kasvaval puul asuva vaateplatvormiga. Eks pilt näitab täpsemalt. Üles ronimine oles kõrgust kartvale inimesele vb veidi ebameeldiv, kuid vaade ülevalt on seda kindlasti väärt.

Vaade alt

Vaade poole tee pealt. Kusjuures seal oli silt: "That was a easy bit".

Vaade ülevalt

Lisaks külastasime Pembertoni. Seal lähedal oli sarnane 60m kõrgune platvorm, aga kuna see maksis ning parajasti oli äikse torm ei tundunud üles ronimine väga isuäratavana. Tagasiteel vaatasime ka järve nimega Miur. Järv oli selle kohta täna veidi palju öelda, sest tilkagi vet seal ei tundunud olevat. Kuigi kaardil oli tegemist mitme ruutkilomeetri suuruse järvega.

Kui tagasi jõudsime olid meie üllatuseks Rauno ja Kaido enda Franklandi vedanud.

Suured puud

Nädal mõõdus rahulikus tempos reede lõunani. Jah – see veidi ebameeldiv töö sai lõpuks läbi. Wohooooo! Nädala keskel külastas meid jällegi metsatulekahju suits. (Viimane külastab meid umbes korra nädalas). Hommikuks on tavaliselt suits kadunud. Lisaks oli reede järjekordselt kõige soojem päev, mil olen töötanud (ja ka mitte töötanud) – 39C varjus. Soojalt ei soovita – pole üldse mõnus.

Läinud nädal oli keskmisest huvitavama lõpuga. Nimelt toimus reedel Frankland Hallis kohalik teater. Kusjuures, viimati nähti teatrit Franklandis ei rohkem ega vähem kui 25 aastat tagasi. Ei saa just öelda, et me igaval ajal Franklandi sattusime. Õnneks olid meil piletid esietendusele, ning seetõttu saime nii tervitus joogi kui ka erinevaid suupisteid maitsta. Etendus oli mitte elukutseliste näitlejatega, kuid väga humoorikalt kohalikku elu pilav meistriteos.

Laupäeval (lõpuks ometi!) külastasime „Valley of the Giants“is „Tree Top Walk“i. Tegemist, siis oruga, kus on hästi suured ja kõrged puud, mida on võimalik kuni 40m kõrgusel kulgeval jalutusteel uudistada. Esimene „üllatus“ 600m pikkusel jalutusteel oli see, et kogu konstruktsioon oli pm läbipasitev ja kõikus päris tugevasti terve tee – mis tegi loomulikult ürituse ainult põnevamaks. Teine üllatus on näha piltidel. Eks pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna.

Tagasiteel külastasime 2 randa: Peaceful Bay ja Parry beach. Kahjuks oli ilm veidi kehva ja kõik kohad olid väga häirivaid kärbseid täis.

Täna (loe: pühapäeval) no vahelduva eduga sadanud, mis peaks jätkuma kogu järgmise nädala. JEEE, sest pilved ja vihm toovad endaga kaasa normaalse temperatuuri (~25C) töötamiseks.

Lõpetuseks tahaks algatada „nädala tsitaat“ nurgakese.

Sellenädala tsitaat tuleb „Beauty and the Geek“ TV sarjast: „You don’t have to be a geek to underestand that Beautys + mud = VA VA VOOM“

Tööd tuleb aina juurde!

14.11.10

Kätte jõudnud pühapäev ning terve nädal jällegi üleelatud. Oli vihmane, kuid õnneks mitte palav. Tööd oli igat sorti, mis väga hea, sest väike vaheldus „väga mitte vaheldusrikka“ töö juures on positiivne. Reede kulmineerus selle istanduse kõige pikema viinamarja reaga. 350 taime, 650m pikkusel real. Ja ma tegin seda rida ei vähem ega rohkem kui natuke üle 7 tunni, suuremate pausideta.
Õnneks või kahjuks on viimased 2 nädalat lükatud edasi traatide tõstmist. Ja värskeimate andmete põhjal ei hakka see enne, kui kõik viinamarjad on hõrendatud. Kusjuures minu kogenematu hinnangu põhjal võtab see aega vähemalt nädala, lisaks võtab traatide tõstmine ka nädala, mis omakorda tähendab seda, et tööd peaks jaguma pea, et Detsembrini. JEE! – Tõsi eks see töö on ikka täiega ära tüüdanud siin, aga niipalju kui ma olen Perthi poolt uudiseid kuulnud, siis ega seal just backbackerite põuda pole, mistõttu võib selle nädalakese tööd ära kannatada küll. Traatide tõstmine peaks olema juba fun. (loe: tunnitasu + boonus, kui head tööd teed)

Laupäeva hommikul lahkusid itaalia ja prantsuse paarid ning Jaap. Ja nädala jooksul lahkuvad veel Pierre ja Welsh Andy. Lisaks kuulsin täna, et Tom, kes lahkus siit paar nädalat tagasi Perthi, on otsustanud tagasi Inglismaale minna. Ei ole see elu siin ainult meelakkumine. Seega alles meid jään siia pärast neid kärpeid veel täpselt niipalju kui: 1 kiwi, 4 hiinlast, 4 inglast, 2 sakslast, hollandlanna, 1-2 eestlast ( Marko läks perthi- sai halva sõnumi neljapäeva. Loodetavasti kõik korras ja ta naaseb). Mis tähendab, seda et köögis on jälle vaiksem ja ruumi vaaritamiseks.

Laupäev ja pühapäev olime Albanys. Seal palju huvitavat ei juhtunud.

Mägironimine

Järjekordne nädal möödas. Tööpoolest oli tegemist väga rutiinse nädalaga. Ainult ilm oli väga muutlik. Kolmapäev „hellitas“ meid 35C kuumus ja neljapäevast alates kostitati meid rohkete hoovihmadega. Loomulikult soovivad samalajal kümned ja kümned kärbsed igasse kehaõõnsusse ronida. Selle vältimiseks kanname kärpsevõrku, mis tagab väga hea kaitse.

Laupäeval külastasime Denmarki. Linnake ise oli väike ja mitte „palju ütlev“ seega enamuse aja veetsime rannas. Kuid siiski oli sinna ära eksinud Austraalia parimaid pirukaid tegev pagar! Ja ma proovisin siis ära känguruu lihast piruka. Oli hea!

Enne lahkumist tegime kohalikus supermarketis sisseoste. Me olime kahe autoga ja kui meie autoga tulnud olid kohal otsustasime lahkuda. Franklandi jõudes selgus aga üllatav tõsiasi. Teisest autost oli üks inimene puudu. Craig oli jäänud Denmarki. Meie kõige parem meelelahutaja ja seltskonna hing jäi kuidagi kahesilmavahele. Õnneks saime ta telefoni teel kohalikust pubist kätte. Kuna ta oli juba kohalikust hotellis toa broneerinud ei hakanud me talle samal õhtul järgi minema.

Pühapäeval külastasime „Stirling Range“ loodusparki. Kuna sooviks oli teha väike jalgsimatk, siis otsustasime valida Mount Magugi matkaraja. Start veidi alla 300m kõrguselt ning sihiks tipp 856m peal. Ehk 500+ m tõsu 3,5 km rajal. Raskusaste 5, kuuepalli süsteemis. Tippu jõudsime Welsh Andiga kahekesi. Marf ja Tess andsid, nagu hiljem selgus, üsna varakult alla kärbeste, mitte tõusu tõttu. Tee ülesse läks vahepeal juba mägironimiseks kätte aga matk oli vaeva väärt, sest vaade ülevalt oli tõsiselt mõnus. Õnneks olin mina, erinevalt Tuffist, ettevalmistused teinud ja tassisin ka väikse toidu ja joogi varu endaga kaasas. Tagasi alla jõudes oli kulnud veidi üle 2 tunni ehk 1,5 tundi vähem kui eeldatav raja läbimise aeg tahvlil.

2. Kuu

31.10.10

Alustuseks, unustasin eelmises kirjutises mainida, et 26. sai juba 2. kuu Austraalias olemisest. Laupäeval oli toavahetus, sest siiamaani pesitsesin kaheinimese voodiga toas. Nädalavahetusel tuli juurde vähemalt 10 inimest, kelle hulgast mõned soovisid kaheinimese voodis magada. Igatahes olen uue toaga rahul, sest voodi palju mugavam ja rohkem ka põrandaruumi.

Reedel tegi Mark meile peale tööd bbq välja. Istusime kruuri juures ja nautisime mõnustat olemist.
Laupäeval hakkas siis uusi tulijaid tilkuma. Sakslased, kiwi, eestlane, prantslased. Jh nüüd ma pole enam ainus eestlane siin. Päeval vaatasime Fanklandis kriketit, mängisime veidi tennist ja õhtul oli kahe tunnine ranna külastus ka.

Täna õhtuks on juurde tulnud veel päris mitu inimest – lisaks aasialased. Ehk siis karta on, et köök näeb varsti välja jälle nagu õudusunenägu. Nii, et nüüd on meid siin ikka väga väga palju. Mõnus rahulik olemine sai läbi.

Lisaks saabusid eelmise nädala keskel auto jagu afgaane ja veel üks salapärane auto. Seega tundub, et nii suur rahvahulk lõpetab selle töö siin küll paari nädalaga ära.

Krabistajad

27.10.10

Kirjutan täna üldiselt, mis viimase 5 päeva jooksul juhtunud on.

Esmalt külastas meid nädalavahetusel huvitav loomake. Pildilt raske aru saada kui suur, aga silma järgi oli ta umbes 1 m pikk ning Lee jutu järgi jookseb rutem kui inimene. Kõik roomajad (loe: sisalikud ja maod) pm kardavad inimesi ja hoiavad neist eemale. Kuid kui nad tunnevad ennast ohustatult, siis võivad ka rünnata. Pm sisalikud, mida siiamaani näinud pole mürgised aga kui nad hammustavad siis võib saada mingitlaadi nakkuse. Lisaks huvitav fakt nende jutu järgi on see, et kui sisalikud „ära jooksta soovivad“ ja lähedal ühtegi puud pole, siis valivad nad kõige kõrgema „mitte puu“ ja soovivad selle otsa ronida. Vihje - Inglased kutsuvad mind „Big Al“iks. Saab huvitav olema.

Ühed hirmsad loomad elavad ka meie tubade all. Öösel krabistavad ning käivad närvidele.

Nädalavahetusel külastasime lähedal asuvat järve. Päris mõnus koht – liivarand, bbq koht, jm ranna juurde kuuluv. Mulle, mitte harjumuspäraselt oli järve vesi isegi palju soolasem kui läänemere vesi.

Uus nädal algas teisipäeval palgapäevaga. Minu väikseks üllatuseks oli palk täiesti ok 5 päeva kohta (meeldetuletus: pruunimise ajal oli 6 tööpäeva nädalas). Ning seega esmaspäevane suur soov, siit laupäeval jalga lasta koos Tomiga, läks mul üle.

Järgmine nädal kuni 35C.

F

22.10.10

Esimene nädal läbi. Töö seekord kuidagi raskem ning lisaks sadas pea iga päev veidi vihma.(ps. Järmine nädal peaks kuivem ja soojem olema). Õnneks reede oli juba palju mõnusam päev. Nimelt muutus neljapäev töö veidi tehnilisemaks ja seetõttu ka hind tõusis.

Tööd peaks jaguma praeguse hinnangu järgi kuuks ajaks. Algne arvamus, et jagub kuni jõuludeni muutus seetõttu, et vahepeal oli tugev öökülm, mis hävitas u 40% „saagist“ (loe: äsja kasvanud võrsetest, mille külge pidanuks kasvama viinamarjad). Samas lahkuvad kiwi ja tema 2 kaaslast homme, kuna neile see töö tundub liiga raske ja vähe tasustav. Neil kadus motivatsioon üsna ruttu, seetõttu ka raske vajalikku töö kiirust saavutada.

Minu 2 Aussi töö.

19.10.10
Uus töö – tining vm. Töö seisneb, äsja kasvanud viinamarja võrsete ära „noppimisest“ viinamarja varre vertikaalselt osalt ja horisontaalse osa alt. Kuna me eraldame neid võrseid kinnastega, siis nt minul läks u 1,5 paari kindaid täna. Ma arvam, et nädalas läheb vähemalt 3-4 paari.

Enamus võrsetest asub madalal, mis tähendab seda, et 1.90+ peab 9 h kummargil/külakil nende ridade vahel roomama. Ja see pole mitte väga mõnus tunne mu seljale. Ma arvan, et ta pole sellist koormust veel saanud – kui ta peale seda tugevaks ei saa, siis ma küll ei tea mis aitaks. Õnneks on valus ainult töö tegemise ajal ning vähemalt esimese õhtu on valutu. Lisaks on kätel „mõned“ villid, mis õnneks hetkel valutud ja väikesed. Hetkel kirjutamine kuidagi väga väsitav sõrmedele, mistõttu ma lõpetan selle nüüd – loodetavasti homme nad ei valuta.

Ahjaa – täna naases Kiwi koos 2 uue kaaslasega. Nüüd tal ka uus auto.

18.10.10

Ennelõunal käisime inglastega Mt Barkeris ja tegime sisseostud nädalaks või rohkemaks. Kuna autos oli meid 5, siis kõigi asjade(pm 5 käru täit sööki) ära mahutamiseks tuli ta tagaakna alune ning jalaruum kasutusele võtta.

Pärast lõuna oli jällegi spordi päralt. Laenasime tennise reketid. 2 mängu – Tomi ja welsh Andyga (ak Duff) ja seis 1:1 Gb vs Est.

Pühapäev issanda loomaaias.

17.10.10

Tegime päeval 2-2,5 trenni ragbi-, jalg ja tennisepalliga. Jooksmist ja harjutamist, et ennast füüsiliselt tööks valmis seada. See polnud mitte lihtne, sest sooja oli 30 kraadi ümber ja päike paistis lagipähe. Leidsin veel ühe vähestejuuste eelise. Nimelt on väga palju lihtsam päikese kreemi määrida, kuna pm peab terve pea sellega kokku tegema.

Päeva tippsünmus oli see, kui Tom leidis sisaliku meie pokside vahel luusimas. Kiire googleldamise järel arvan, et tegemist võib olla Australian Blue-Tongue Lizardiga (Austraalia Sinise kellega sisalik).
Pärast lõuna möödus piljardi mängimise ja ringi uitamise tähe all.

Tagasi kodus

16.10.10

Lahkusime Albanyst 11 ajal ja lõunaks olime juba tagasi Franklandis. Väga kodune tunne tekkis. Oleme siin juba pea kuu aega elanud ja kui midagi ette ei tule siis järgmised 2 kuud mööduvad ka siin. Tagasijõudes esimese asjana võtsin käsile juuksed. Nimelt ostsin Albanyst juukselõikuri. Nüüd on mul siis peas 3mm juukseid:P. Päris mõnus tunne, sest ilm ei lähe enam kylmemaks ja vähem juukseid tähendab vähem palavust. Pärastlõunal oli väike jalka ja ragby treening.

15.10.10

Viimane päev Albanys. Otsustasime, et lahkume Laupäeval. Päeval tegime viimased tiirud linnapeal. Õhtul oli Belle ja Ryani juures grill. Ta maja oli backbakersist paari kvartali kaugusel Mt Clarence jalamil. Väga ilus vaade oli tagaaiast lahele ja mägedele taustal.

Albany vaatamisväärsused

14.10.10

Lõpuks ometi päev, kus Inglased olid nõus ka väikese autotripi ette võtma lähedal asuvatele vaatamisväärsustele. Külastasime The Gapi, Natural Bridge, Blowholese, Whaleworldi, Salomon Holes, Albany Wind Farmi.

Veidi lähemalt s

iis.

"Looduslik sild"

The Gap

The Gap on pm 25 m kõr

gune „pragu“ kaldas, kuhu lained sisse murravad. Õnneks oli täna üsna tuuline päev ja lained olid üs

na võimsad, mis andis hea mulje. Seal lähedal oli Natural Bridge. Tõlkes Looduslik sild oli ka umbes 20-25 m kõrgusel merepinnast ning üsna massiivne.

Blowholesid on pm ookeani lainete poolt kividevahele uuristatud käikudest vee ja õhu väljapurskumine. Pm iga natukese ajatagant pihustunud soolase ookeanivee väljapurskumine mõne sekundi jooksul.

The Blowhole - see hall "suits" on väljapurskuv veeaur.

Whaleworldis tegime lühikese peatuse vaatasime veidi ringi, sõime „lastelõuna“, mis koosnes friikad, tänane kala ja jook – ideaalne brunchiks. Tasulist tuuri ei tahtnud võtta, sest see polnud just kõige odavam.

Sellised väikesed elukad liiguvad siin pea igas põõsas ringi.

Viimasena külastasime kohalikke tuulikuid. Eks nad ühed suursugused tiivulised ole. Puhkepäevi neil valgetel hiiglastel on keskmiselt 7 aastas – nii hea on olla inimene. 10 sellist tuulikut katavad keskmiselt 50-75% Albany elektrivajadusest!

Seal ühel vaateplatvormil oli ka kirjas, et lõunapoolus jääb minust ainult 6120 km kaugusele. See fakt tõi tõe majja Andile, miks tuul nii kylm oli:P.

13.10.10

Ilm on

mõned päevad veidi nirum olnud, kuid sellegipoolest sai ette võtta väikse matka Mt Clarence otsa. Vaade seal linnale ja lahele oli väga ilus. Mäe tippu oli tehtud ka kuju 1916-1918

Lähis-Idas hukkunud ratsaväelastele.

Kusjuures, erinevates sõdades ja lahingutes hukkunutele pühendatud mälestusmärke ja ausambaid on Austraalias väga palju. Perthis oli kõigi WA-st pärit meeste nimed, kes hukkusid Teisesmaailmasõjas, kirjas mälesturmärgil. Lisaks veel teistes konfliktides hukkunutele erinevad mälestusmärgid. Siis Albany kesklinnas on mälestusmärk Albany piirkonnast pärit olnud meestele jne.

12.10.10

Ostsin lõpuks netipulga. Telstra operaatoriks. Kalleim, kuid see eest levi pea kõikjal olemas.

Nüüd ma saan teha linnukese selliste söögikohtade nagu KFC, Hungry Jacks ja Albany Fish&Chips juurde. Muidu kohad enamvähem, aga tähtis see, et vanilje jäätis maksab 50c, mis on isegi odavam kui Eestis!

11.10.10

Esmaspäev Molly sünnipäev. Soovisime talle õnne. Poodlesime veidi.

Albany

11.10.10

Esmaspäev Molly sünnipäev. Soovisime talle õnne. Poodlesime veidi.

10.10.10

See 101010 väga head huvitav päev polnud. Ennelõunal lahkusid kiwi ja pitzapoiss Perthi suunas. Kiwit võin näha nädala pärast Franklandis kui ta meel ei muuda aga Itaalane läheb sõbraga Aasiasse. Päev läbi sadas pm vihma ja kõik poed olid kinni. Seega veetsime enamuse ajast backbackersis vaatasime telekat ja filme. Väike grill veel alles jäänud lihadest ja oligi päev läbi.

09.10.10

Külastasime Middleton Beachi. Sinna tulid ka tuttavad Hiinlased ja sai nende sädistamist kuulda. Kahjuks oli üsna tuuline ilm ja rannamõnusid väga palju nautida ei saanud. Seal lähedal oli ühe tara küljes palju sokke. Paar aastat tagasi oli selle tara asemel olnud üks haisev hostel Need sokid seal sümboliks vm. Õhtul tegime BBQ inglaste moodi – burgerid, hotdogid, kebab – kõik veidi kõrbenud. Aga saia vahel, juustu ja rohke ketšupiga täitsa head.

08.10.10

Külastasime Cable Beachi. On üks ilus rand. Õhtul oli väike BBQ ja tutvusime Albany ööeluga. Pm on siin paar pubi ja 1 ööklubi. Ma polnud kummagist väga vaimustunud.

07.10.10

Hei hopsti! Niih. Alustuseks nägin vist kohe päris esimest madu Austraalias. Nad on veel enamuses talveunes aga hakkavad ilmade soojenedes üha rohkem ennast näitama. See eksemplar jäi traktori alla ning on üsna surnud aga pm on tegemist väga mürgise maoga( 1h elamist peale hammustust, kui vastumürki ei saa).

Täna pärastlõunal maandusin Albanis. Kaaslased: 4 jalkahullu(britid), kiwi(uus-meremaalane) ja pitzapoiss(itaalane). Võtsime nädalaks Backbackerisse toa ja plaan nädal siin veeta. Pärast seda lähme koos inglastega tagasi Franklandi, et 18. uuesti tööd jätkata.

Sõit algas, nagu juba on tavaks saamas, esialgsetest plaanides 4h hiljem kella 2pm ajal. Õnneks ees vaid umbes 150 km jagu teed Albanisse. Mt Barkeri lähedal, ühest järjekordset tee ebatasasust läbides suri meie auto välja. Õnneks kiwi mehaaniku oskused ja õigete voolikute loksutamisest saime oma Datsuni (loe: Nissani) uuesti käima. Huvitav oli veel see, et täpselt siis kui meil oli kapott lahti ja kiwi oli auto all, sõitis meist mööda üks politsei auto. Miks ma seda mainisin on nimel see, et meie autol, nagu Franklandi jõudes selgus, pole kohustuslikku kehtivat „Regio“t(pm nq kasko eestis). Õnneks siiski keegi meid kinni ei pidanud.

Btw. Täna sain endale augu särgi sisse, kui kiwi sigarit aknast välja viskas, lendas miski säde hoopis mu särgi peale. Korraga tundsin imelikku kärsakat ja kohe peale seda ka väikest kõrvetust. Pm kõik ikkagi korras, lihtsalt auguke.

06.10.10

Kolmapäev – viimane „traadilangetamisjalutus“ päev. Tööd oli pea terveks päevaks, sest OJEE Afgaanid ei võtnud vaevaks ennast kohale venitada.

Ja siis kesset päeva tuleb supervisor teatega, et Mark palus edasi öelda, et 18.oktoobriks olete kõik tagasi oodatud (mitte Afgaanid – lõpuks kõik vihaksid neid, sest nad märkisid niipalju ridu ja tegid nii kiiresti, et see hakkas närvidele käima).

Algselt ei osanud palju mõelda sellest pakkumisest, sest ikkagi pm 12 päeva vahepeal tühja ja lisaks kui tore saab olla samade viinamarja taimede ridade kammimine veel umbes 9 nädala jagu. See võib tõesti veidi tüütuks muutuda, aga eks elab sellegi üle. Pealegi, Rino (pitzamaalt) ütles, et selle koha ööbimistingimused ja palk on ühed paremad, mida tema Austraalias oleku ajal kogenud on.

Niisiis otsustasin, et teen siis seda viinamarja asja kuni jõuludeni. Voh. Sama plaan on veel ka inglastel. Hiinlased vist ei tule tagasi ja Hiidlastega peaks rääkima, sest Markil ei ole teie telefoni numbrit.

Õhtul oli siis töölõpetamispubiskäik. Ja inglased ei väsi üllatamast. Gregile räägiti lõpuks pähe mõte, et ta peaks õhtuks kleidi muretsema. Ja nii oligi. Kuna kõik põllul ja läheduses ( tead küll, väike koht, kui keegi juba teab, siis teavad kõik) teadsid Gregi plaanist, siis õhtul kohale jõudes oli kolmapäeva õhtu kohta pub väga rahvastatud. Õhtu oli väga lahe.

05.10.10

Viimane pruuningu päev! JEEE. Olime piisavalt härga täis ning otsustasime varajase stardi teha. Äratus 5.30am ja 6.15am olime juba platsis. Tõsi, need kellaajad võivad tunduda veidi varajased ja imelikud, aga millegi pärast siin pole mul mingit raskust ärgata nii vara. Selge see, et magama mineku aeg on ka varajasem. Nii umbes 10-11pm vahel, kuid sellegipoolest pole hommikul ülesse saamisega raskusi.
Viimased lõiked ja rea koristus tööd tegin enne 5pm.

04.10.10

Pruning. Erinevalt eilsest, üsna paha päev. Keegi täielik **** või oskamatu poolt eelmisel aastal pruunitud rida oli õudne.

03.10.10

Päev läks üsna kiiresti. Jõudsin ka üsna hästi. Read on aga üsna lihtsad, mistõttu esialgse plaani järgi kolmapäevani kestva töö asemel võib seda jätkuda kuni teisipäevani.

Õhtul olin aga väääga väsinud. 7 Päeva jutti on ikkagi veidi teine. Aga no tuleb veel homme ja ülehomme ka. Peale seda paus. Homme peaks selguma, kas saab ühe tööotsa Mount Barkeri lähedal. Sinna peaks olema vaja 6 inimest ja tööd umbes nädala jagu.

02.10.10

Laupäev nagu ikka traatide langetamine. Kuid oli see siis täna või eile aga Rauno ja Kaido olid lõplikult otsustanud, et tänane päev on nende viimane tööpäev siin.

Enne tööpäeva algust tegime ka grupipildi. Päev ise oli üsna pingevaba. Tööd oli umbes kella kaheni. Sadas üle pika pika aja ka veidi vihma.

Selgus, ka et tööle võib tulla pühapäeval ja mulle tundus see väga hea mõte, kuna sain Kaido elektri käärid viimasteks päevadeks rendile.

Väikesed mehikesed said täna istanduses millegipärast korraga pahaseks ja väikesed tüdrukud hoidsid neid tagasi. Tüli olevat alguses saanud kahe auto teineteisest liiga kaugele parkimisest. Kui see tõesti nii oli siis väga imelik aga jah eestlased pidid näitama kuidas see tegelikult käib.

Footy finaal lõppes Collingwoodi väga ülekaaluka võiduga. Seis oli vist 52-108.

01.10.10

Niih reede. Eile õhtul teatasid Rein ja Marite, et lahkuvad reedel (või no vähemalt minule jõudis kohale siis:D). Hommikul ütlesid nad siis nägemist.

Päev ise oli üsna raske. Kuna neljapäev läks väga kiire tööga, siis tekkis väike tagasilöök. Ja kuna sain oma ridadega 2-ks valmis ning Kaido ja Rauno olid ka samaga hakkama saanud. Kohe uusi ridasid võtta ei tahtnud. Oli võimalus minna Franklandi ja saada Marite käärid mis ta tagasi oli viinud. Kahjuks aga polnud bossi kohal ja ta asendajad ei tahtnud kääre laenata.

Uuele (ps viimasele) viinamarja „blockile“ minnes tabas tekkis üsna suur soov mitte tööd jätkata. Hiidlased mõlgutasid mõtteid lahkumisele ja nii me ka otsustasime päeva lõpetada. Sellega aga avanes võimalus võtta kavva tennis. Nimelt laenasid poisid juba vähemalt nädal tagasi reketid ja polnud neid kasutanud. Kuna Raunol on vigastus, siis läksime Kaidoga.

Taustainfoks võib niipalju öelda, et Franklandis elab 90 inimest. Väiksusest hoolimata on siin 4 kunstmuruga tenniseväljakut, jalka-kriketi väljak ja siis veel üks palliveeretamise mänguväljak (kui ma teada saan millega tegu siis kirjutan. Ps kes Eurosporti vaatab siis vahest seal tehakse seda).

Mäng oli kahe tõesti algaja pallipõrgatamine. Kuid me arenesime iga pallivahetusega ning mõni pallivahetus oli juba päris tennise moodi ka. Matš hakkas minule hästi. Esimese geimi võitsin 6:3. Mängu käigus aga tundus, et Kaidole, kes oli muide ka kunagi tennise trennis käinud, meenusid tema kunagised trennid ja mäng pöördus. Teise geimi võitis niisiis vastane juba 4:6. Kolmanda geimi algus oli minule paljulubav. Läksin ette 4:1, 5:3. Mul oli isegi matspall seisul 5:4. Sellegipoolest tuli seisul 6:6 „kiirelõppmäng“. Rohkete eksimustega mõlemalt poolt, servimurrete ja võrgu sahistamisega lõppes kiirelõppmäng minu 5:7 kaotusega. Mäng kestus lõpuks kokku pea 2h ning oli tõesti mõnus vaheldus pruunimisele.