Täna hommikul tulid süümekad peale, kuna pole juba päris kaua aega midagi kirjutanud. Huvitaval kombel olen ma nüüd Austraalias olnud täpselt 10 kuud. Jäänud ei rohkem ega vähem kui 2 nädalat ja 4 päeva, millest 12 on tööpäevad.
Alustuseks tulistan siia kohe mõned pildid.
Meie Elumaja keskel ja tööpõld selle taga ja paremal
Käisin The Pinnaclest vaatamas. Olid kivid ja liiv ja autotee läks nende vahelt läbi.
Mindarras, Parmelia olive groves, saime lõpuks asjadega ühele poole. Seal oli viimane päev laupäev, 18. Juuni. Samal päeval sõitsin Joondaluppi, sõin seal ühe Flayva, tankisin auto bensu täis ja sõitsin otse juttis Australindi. Umbes 200km perthist lõunapoole. Teadsin, et Karl elab ühes kohalikus kämpingus. Oma suurepärase navigeerimis oskuse ja veel parema haistmismeele tulemusel parkisin oma auto õige kämpingupargi väravasse. 2 minuti hiljem jõudis Karl koju. Võtsin siis endale telgiplatsi 2 ööks (2. Ööl ka sadas, kuid minu $15aud maksnud telk pidas vapralt vastu). Õhtul võtsime paar õlut ja vahetasime viimase 9 kuu Austraalia muljeid. (teadupärast läksid meie teed peale 2-3 nädalat Ozi jõudes, lahku). Pühapäeval vaatasin veidi ringi. Külastasin Margaret River šokolaadi vabrikut ja vaatasin kariibi mere piraate 3d (igav film).
Tagasi Franklandi jõudes külastasin vana supervisorit, Lee’d, tema nädala pärast 3 saavat poega Jack’i ning Marki.
Loomulikult läks meie Harvester 1. Nädala lõpus nii katki, et tuli 1 nädal varem võtta vaba nv. Seega nüüd on see nv, kui ma lahkun, vaba – Tore.
