Where was i.. ... ahjaa: Ohjaaah. Pole ammu midagi kirjutanud. Vabandust, kui keegi ootas . Täna avastasin enda üllatuseks, et olen siin juba kuu aega olnud.. (peaaegu).. uuh. See on kyll kiireim kuu mis OZis olnud on. Kiireim, nii töö kui ka tagantjärgi mõedes, et „juba läbi“ – u know.
Anyway minu ülesanded on siin muutunud siin kui eesti vahelduv pilvisus. Pruunimine, spray, flushimine, kojamees/koristus/prügiauto, mingi õliplekipuhastus, pulkade noppija, kopamees (vanarahvatarkus: „karjääri raske teha, sest kopp on koguaeg ees“, ei kehti selpuhul), forkijuht jnejne. Ja lõpuks selgub, et minust saab ikkagi õlitehase operaator. To be continued...
Frankland olive oil companyl on tekkinud harjumus palgata ainult eestlasi. Hetkel üks erand hollandlane. Elame pm kõik ( Ryan, Tambet, Keiju, Mait, Liisa, Inderk, Jane, Allan) ühe katuse all. Maja pole väga suur aga väga väike ka mitte ning seinad on papist ehk kuuleb vahest päris kaugele. Temperatuuri kõikumised on ööpäevas juba päris suured.. öösel tundub olevat 10 kraadi juures ja päeval veab 25 peale vast ikka ära. Päikese käes töötamine on veel ikka palav.
Kängurusid on meil siin tohutult palju. Õhtul tehasest tulles võib teel ja tee ääres nende kokkulugemisegagi probleeme tekkida. Õnneks sõidame ringi töö autodega, millel on känguru rauad ja pm probleeme ei tohiks olla. Paar päeva tagasi ajas Ryan 2 tükki just alla ka (korraga.... sad ju ).
Hetkel sai kirjutamise tuhin üle. Kui midagi meelde tuleb, siis vast kirjutan... Seniks bye bye.
Palju õnne Osama eest. Ps. Loodetavasti pole lendamine seepärast nüüd ohtlik.
