Institutionalized

Lõpuks on „see“ käes. Lahkusin, arvatavasti igavesti, Franklandist. Üks pikk ajastu on lõppenud. Kohe ei oskagi midagi. Tunne, mis valdab on võib ühesõnaga kokku võtta: institutionalized (vaata filmi The Shawshank Redemption). Olin seal väikelinnas nii kaua, et tekib tunne, et ei teagi kuidas mujal maailmas, tsivilisatsioonis nagu ma seda enne teadsin, elada.

Morgan Freeman

Big Al

Hetkel olen Fremantlis Backbackeris Inn Freo. Perth (1.6m personit) sai nüüd suurimaks linnaks kus autoga sõtnud – lõpuks oli ikka kõigi keerulisem osa Fremantle ühesuunalistel orjenteeruda.

Veidi eelnevast. Nimelt oli viimane tööpäev vast nädal aega tagasi. Viimane nädal lükkus töö pidevalt edasi, kuna veinitootja lihtsalt ei tahtnud ega tahtnud marju seega vaja läks vaid ühte tiimi.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Franklandi rallytiimiga oma enda Stigi aka Trevor aka 1 Harvesteri juht ringraja sõitu vaatamas. Tegemist ovaalse kujuga(kuid siiski 2 kurvi ja sirget omava) ringrajaga, mis on nn savi pinnasel. Sõidetu alla 5 ringi ja 3-4 sõitu. Kuna eelmine kord oli ta kõigis sõitudes võitjatelt peaaegu ringiga saanud, siis väga suuri lootusi me ta peale ei pannud. Aga ohimet, esimese sõidu ta võitis ja teisteski oli päris esimeste hulgas (kuna iga järgmine sõit toimus pööratud järjestuses oli tagant ette saamine keeruline).

Margaret River roadtrip

Eelmise nädala keskel selgus, et meil tuleb pikk nv, kuna tööd pole enne selle nädala algust kellelegi. Seega otsustasime Laura ja Ryaniga, et läheme väiksele roadtripile. Sihtkohtadeks oli seekord Margaret River. Teel sinna ja tagasi külastasime ka mitut huvitavat kohta.

Lahkusime Reede hommikul ja võtsime suuna Busseltoni. Esimese asjana ostsin ma endale Bodyboardi. Sain tõelise bargaini – sweet! Siis suundusime Busselton Jettyt vaatama. Seekord oli see avatud. Nimelt on selle ~1,7 km pikkuse kai lõpuks veealune observatoorium, kus võimalik näha kalu ja muid elukaid. Kuna ma pole sellist veealust „maailma“ enne näinud ning teistel polnud ka midagi selle vastu, siis käisime seda ka vaatamas. Midagi jalustrabavat seal just polnud – kogemuse võrra rikkam ikkagi. (ma ei ütle, et igav oli). Söömas käisime nagu ikka Red Roosteris, sest seal on kõige parem wrap ever – flayva. SOOVITAN!

Sealt suundusime randa otsima, kuna bodyboard oli veel proovimata. Rannaks valisime Yallingupi lähistel oleva Smiths Beachi. Seal olid tõeliselt suured lained, mis oli algajale kohe mõnus proovikivi. Õhtuks jõudsime Margaret Riverisse ja võtsime backbackeris endale kohad. Õhtul tutvusime ööeluga, mis oli väga mõnus.

Järgmisel päeval külastasime Redgate Beachi, mis jällegi pakkus mõnusalt suuri laineid. Kuna Ryan ja Laura olid koopaid näinud jäid nad randa ja mina suundusin lähedal asuvasse Lake Cave. Huvitavaim fakt- 16 aastane tüdruk leidis selle koopa, kui ta oli parajasti metsas ratsutamas. Koju tagasi minnes rääkis ta sellest teistele. Kuid järgmine kord, mil ta selle koopa uuesti üles leidis oli 30+ aastat hiljem.

Veetsime ka 2. Öö Margaret Riveris. Hommikul suundusime Augustasse ja külastasime Cape Leeuwini poolsaart. Sealt läks ka „joon“, mis eraldas Lõuna ookeani India ookeanist.

Pärast seda läksime randa. Peale rannakülastust võtsime suuna Windi Harbouri poole. Kuna Lähedal asuvas Pembertoni Backbackersis polnud vabu kohti, tuli öö veeta Windy Harbouris. Oli kitsas ja ebamugav. Hommikul sõitsime walpooli lähedale, kus Ryan ja Laura külastasid Tree Top Walki. Päeva veetsime Denmarki lähedal Ochean Beachil. Õhtul läksin tööle.

Vintage

Üritan kirjutada veidi üldisemalt praegusest tööst.

Hetkel on käimas valgete viinamarjade korjamine. Alustasime Sauvignon blanciga (wiki: http://en.wikipedia.org/wiki/Sauvignon_blanc ) ja hetkel on käsil Semillion (Wiki: http://en.wikipedia.org/wiki/S%C3%A9millon ). Viinamarjade korjevalmis olemise juures on tähtsaim mõõdupuu suhkru sisaldus ( http://en.wikipedia.org/wiki/Sugars_in_wine ).

Korjamine toimub öösel, sest valgetele viinamarjadele ei meeldi päike ja soojus (punaseid korjame tõenäoliselt päeval). Hästi oli näha seda siis, kui tegime fruitdropingut. Kuumal päeval läksid maha langetatud valged viinamarjad päikese käes rosina värvi juba 1-2 tunni jooksul. Ja pruun pole värv, mida veinitootja soovib. Isegi öösel korjates (temp alla 20C) lisame igasse kasti pms i e potassium metabisulfite ( http://en.wikipedia.org/wiki/Potassium_metabisulfite ), mis pidavat hoidma marju kollaseks minemast.

Kui kastid treileril suundub traktor viinamarjaridade vahele, kus töötab harvester. Protsess väga lihtne: harvesteril on sees kaks plastikust vibukujulist „kätt“( 6-7 „sõrmega“), mis mõlemal pool viinamarja taime vibreerivad. Niimoodi vibreerides raputavad nad marjad taimede küljest lahti ja konveier süsteem toimetab marjad kõrval asuva traktori järelkärus olevasse kasti.

Tegin ka väikse videojupi sellest protsessist.

Kui kast täis sõidab traktor tagasi kuuri juurde, kus on kahveltõstukid (mida ma ka nüüd juhtida oskan - päris huvitav ning väga lihtne riistapuu;) ) vahetavad täis kastid tühjade vastu. Siis tuleb suur rekka, koos juhiga, kes tavaliselt on kaine (ps. iga kord on juht suutnud vähemalt püsiti seista (seina najal loeb ka)) ja viib kastid ära.

Ongi nii.