1000+

Nädal algas traatide tõstmisega. Seda tööd jagus kolmapäeva pärastlõunani. Kolm päeva tegid meiega tööd ja nalja ka Rauno ja Kaido. Neljapäevast alates sõidame Mt Barkeri lähedale firma teise istandusse. Seal on tegemist jällegi harvendamisega, kuid seekord tunnipalgaga, mis on ikka päris mõnus võrreldes eelnevaga. Kuna algsed arvamused meie töötamise kiirusest olid pehmelt öeldes optimistlikud ja järjekordsed 3 inimest lahkusid (sakslased ja 1 hiinlane), peaks tööd jaguma veel 2 nädalaks. Seda „2 nädalat veel tööd“ lauset olen ma juba päris pikka aega kuulnud :D. Aga no kui aus olla siis ei kurda.

Laupäev külastasime Marlow, Tessa ja Nathaniga (kohalik aus) MT Bulff Knoll (1095m). Kõirgeim mäeke siin ümbruses. Olis mõnus matk ja vaade tipust ka väga hea. Lähedal asus Hollandi tuulik, mida me muidugi vaatama pidime minema, sest meil oli kaasas ju hollandlanna. Seda pilti juba Hollandis teha ei saa.

Pühapäeval külastasime kiwiga Porongurup Range’i. Läbisime Nancy Peack Walki ja Devils Slide kokku umbes 7 km. Mõnus matk algas puu juurest, mis kasvas kivi peal ning tipnes kuni 660m kõrgusel. Mäe otsast oli näha ka ookeani, mis asus linnulennult u 40km kaugusel. Taevas polnud ühtegi pilve. Kusjuures puud olid ka seal ümbruskonnas üsna suured.

Veel suuremad puud

Pühapäev polnudgi veel läbi. St vihm andis lõuna ajal veidi järgi ja kuna meil palju teha polnud siis otsustasime väikse roudtripi teha. Sihtpunktiks „Diamond Tree Lookout“ Manjimupi lähistel. Tegemist 52 m kõrgusel asuva vaatlusplatvormiga, mida omalajal (loe: 20 saj. esimesel poolel) kasutati ümbruskonna metsade tulekahjude avastamise punktina. Mis teeb asja huvitavaks oli see, et tegemist on kasvaval puul asuva vaateplatvormiga. Eks pilt näitab täpsemalt. Üles ronimine oles kõrgust kartvale inimesele vb veidi ebameeldiv, kuid vaade ülevalt on seda kindlasti väärt.

Vaade alt

Vaade poole tee pealt. Kusjuures seal oli silt: "That was a easy bit".

Vaade ülevalt

Lisaks külastasime Pembertoni. Seal lähedal oli sarnane 60m kõrgune platvorm, aga kuna see maksis ning parajasti oli äikse torm ei tundunud üles ronimine väga isuäratavana. Tagasiteel vaatasime ka järve nimega Miur. Järv oli selle kohta täna veidi palju öelda, sest tilkagi vet seal ei tundunud olevat. Kuigi kaardil oli tegemist mitme ruutkilomeetri suuruse järvega.

Kui tagasi jõudsime olid meie üllatuseks Rauno ja Kaido enda Franklandi vedanud.

Suured puud

Nädal mõõdus rahulikus tempos reede lõunani. Jah – see veidi ebameeldiv töö sai lõpuks läbi. Wohooooo! Nädala keskel külastas meid jällegi metsatulekahju suits. (Viimane külastab meid umbes korra nädalas). Hommikuks on tavaliselt suits kadunud. Lisaks oli reede järjekordselt kõige soojem päev, mil olen töötanud (ja ka mitte töötanud) – 39C varjus. Soojalt ei soovita – pole üldse mõnus.

Läinud nädal oli keskmisest huvitavama lõpuga. Nimelt toimus reedel Frankland Hallis kohalik teater. Kusjuures, viimati nähti teatrit Franklandis ei rohkem ega vähem kui 25 aastat tagasi. Ei saa just öelda, et me igaval ajal Franklandi sattusime. Õnneks olid meil piletid esietendusele, ning seetõttu saime nii tervitus joogi kui ka erinevaid suupisteid maitsta. Etendus oli mitte elukutseliste näitlejatega, kuid väga humoorikalt kohalikku elu pilav meistriteos.

Laupäeval (lõpuks ometi!) külastasime „Valley of the Giants“is „Tree Top Walk“i. Tegemist, siis oruga, kus on hästi suured ja kõrged puud, mida on võimalik kuni 40m kõrgusel kulgeval jalutusteel uudistada. Esimene „üllatus“ 600m pikkusel jalutusteel oli see, et kogu konstruktsioon oli pm läbipasitev ja kõikus päris tugevasti terve tee – mis tegi loomulikult ürituse ainult põnevamaks. Teine üllatus on näha piltidel. Eks pildid ütlevad rohkem kui 1000 sõna.

Tagasiteel külastasime 2 randa: Peaceful Bay ja Parry beach. Kahjuks oli ilm veidi kehva ja kõik kohad olid väga häirivaid kärbseid täis.

Täna (loe: pühapäeval) no vahelduva eduga sadanud, mis peaks jätkuma kogu järgmise nädala. JEEE, sest pilved ja vihm toovad endaga kaasa normaalse temperatuuri (~25C) töötamiseks.

Lõpetuseks tahaks algatada „nädala tsitaat“ nurgakese.

Sellenädala tsitaat tuleb „Beauty and the Geek“ TV sarjast: „You don’t have to be a geek to underestand that Beautys + mud = VA VA VOOM“

Tööd tuleb aina juurde!

14.11.10

Kätte jõudnud pühapäev ning terve nädal jällegi üleelatud. Oli vihmane, kuid õnneks mitte palav. Tööd oli igat sorti, mis väga hea, sest väike vaheldus „väga mitte vaheldusrikka“ töö juures on positiivne. Reede kulmineerus selle istanduse kõige pikema viinamarja reaga. 350 taime, 650m pikkusel real. Ja ma tegin seda rida ei vähem ega rohkem kui natuke üle 7 tunni, suuremate pausideta.
Õnneks või kahjuks on viimased 2 nädalat lükatud edasi traatide tõstmist. Ja värskeimate andmete põhjal ei hakka see enne, kui kõik viinamarjad on hõrendatud. Kusjuures minu kogenematu hinnangu põhjal võtab see aega vähemalt nädala, lisaks võtab traatide tõstmine ka nädala, mis omakorda tähendab seda, et tööd peaks jaguma pea, et Detsembrini. JEE! – Tõsi eks see töö on ikka täiega ära tüüdanud siin, aga niipalju kui ma olen Perthi poolt uudiseid kuulnud, siis ega seal just backbackerite põuda pole, mistõttu võib selle nädalakese tööd ära kannatada küll. Traatide tõstmine peaks olema juba fun. (loe: tunnitasu + boonus, kui head tööd teed)

Laupäeva hommikul lahkusid itaalia ja prantsuse paarid ning Jaap. Ja nädala jooksul lahkuvad veel Pierre ja Welsh Andy. Lisaks kuulsin täna, et Tom, kes lahkus siit paar nädalat tagasi Perthi, on otsustanud tagasi Inglismaale minna. Ei ole see elu siin ainult meelakkumine. Seega alles meid jään siia pärast neid kärpeid veel täpselt niipalju kui: 1 kiwi, 4 hiinlast, 4 inglast, 2 sakslast, hollandlanna, 1-2 eestlast ( Marko läks perthi- sai halva sõnumi neljapäeva. Loodetavasti kõik korras ja ta naaseb). Mis tähendab, seda et köögis on jälle vaiksem ja ruumi vaaritamiseks.

Laupäev ja pühapäev olime Albanys. Seal palju huvitavat ei juhtunud.

Mägironimine

Järjekordne nädal möödas. Tööpoolest oli tegemist väga rutiinse nädalaga. Ainult ilm oli väga muutlik. Kolmapäev „hellitas“ meid 35C kuumus ja neljapäevast alates kostitati meid rohkete hoovihmadega. Loomulikult soovivad samalajal kümned ja kümned kärbsed igasse kehaõõnsusse ronida. Selle vältimiseks kanname kärpsevõrku, mis tagab väga hea kaitse.

Laupäeval külastasime Denmarki. Linnake ise oli väike ja mitte „palju ütlev“ seega enamuse aja veetsime rannas. Kuid siiski oli sinna ära eksinud Austraalia parimaid pirukaid tegev pagar! Ja ma proovisin siis ära känguruu lihast piruka. Oli hea!

Enne lahkumist tegime kohalikus supermarketis sisseoste. Me olime kahe autoga ja kui meie autoga tulnud olid kohal otsustasime lahkuda. Franklandi jõudes selgus aga üllatav tõsiasi. Teisest autost oli üks inimene puudu. Craig oli jäänud Denmarki. Meie kõige parem meelelahutaja ja seltskonna hing jäi kuidagi kahesilmavahele. Õnneks saime ta telefoni teel kohalikust pubist kätte. Kuna ta oli juba kohalikust hotellis toa broneerinud ei hakanud me talle samal õhtul järgi minema.

Pühapäeval külastasime „Stirling Range“ loodusparki. Kuna sooviks oli teha väike jalgsimatk, siis otsustasime valida Mount Magugi matkaraja. Start veidi alla 300m kõrguselt ning sihiks tipp 856m peal. Ehk 500+ m tõsu 3,5 km rajal. Raskusaste 5, kuuepalli süsteemis. Tippu jõudsime Welsh Andiga kahekesi. Marf ja Tess andsid, nagu hiljem selgus, üsna varakult alla kärbeste, mitte tõusu tõttu. Tee ülesse läks vahepeal juba mägironimiseks kätte aga matk oli vaeva väärt, sest vaade ülevalt oli tõsiselt mõnus. Õnneks olin mina, erinevalt Tuffist, ettevalmistused teinud ja tassisin ka väikse toidu ja joogi varu endaga kaasas. Tagasi alla jõudes oli kulnud veidi üle 2 tunni ehk 1,5 tundi vähem kui eeldatav raja läbimise aeg tahvlil.