Esperance 1

Olen 3 nädalat võlgu. Ja vahepeal on nii mõndagi juhtunud – minu esimene „õige“ roadtrip Austraalias.

Toimus see siis eelmisel nädalal teisipäevast pühapäevani. Marsuut 1700km : Frankland-Albany-Esperance-Cape Le Grand NP-Hyden-Frankland. Algas trip Albanys, kus sai reisiks uued rehvid alla. Vanad olid känguruu kokkupõrke pidurdusest ebameeldivalt kandilised. Seega edasine reis oli mõnus.
Teisipäeva õhtuks jõudsime Esperancei. Tessa oli kämpingu platsi juba muretsenud ja me pidime ennast vaid sinna juurde lisama. Seal telkisime 2 ööd. Kahjuks polnud ma endale muretsenud madratsit, mistõttu olid need ööd üsna ebapehmed.

Kolmapäeval oli Austraalia päev, mis tähistab 1788. aastal esimeste asunike jõudmist Sydney sadamasse. Tüdrukud sai „šoki“ osaliseks, kuna selgus, et Esperances polegi ilutulestikku. (Isegi Albanys oli). Päeval sõitsime läbi The Geat Ocean Drive ja peesitasime Twilight Beachil.

Neljapäeval sõitsime Cape Le Grandi National Parki. Telgid panime üles Lucky Bay telklaagrisse, mis on rannast umbes 50m kaugusel. Lucky bay liivarand peaks olema valgeima liivaga rand W.A.s. Ja liiv oli tõesti valge. Lisaks väga väga peeneteraline, pehme ning nägi välja nagu lumi. Isegi pakkis nagu lumi kui märg oli. Rahvuspargis oli rohkelt Känguruusid, kelle ma ka lõpuks pildile sain.

Ok. Sry, hetkel pole väga kirjutamise isu jätkan teinekord (loodetavasti homme ;) ).
Eks ma ikka veel puhkan sellest nädalast.

Sünkar ja känguruu

Terv. Nädal möödus üsna rahulikult. Kohati oli kuni 40 kraadi sooja, mistõttu üks tööpäev jäi poolikuks.

Reedel pidasin sünnipäeva. Tegime punši (loe: kõge odavam kraam kokku segatud), koogi ja pannkooke ka. Esimene pikem pidu minule. Kui tavaliselt lõppeb jõud 12pm ajal siis seekord venis lausa 3am välja. Sellegipoolest olid luugid lahti 11 ajal ja kella 1 ajal võtsime suuna 2 Peoples Bay Natural Reserve suunas. Tegemist väga mõnusa looduspargiga, kus oli 2 randa: Little Beach ja 2 People Beach.

Kuna minemine oli jäänud veidi hiljale ja tagasitulek veel rohkem hiljale, tuli sõita hämaras ja viimane osa pimedas. Jõudsime ilusti Franklandi ja tegime seal peatuse. Ja umbes 1-1.5 km enne pärale jõudmist hüppas põõsast välja üks kekskmist kasvu wallaby. Ja nii ma talle ka pihta sain. Õnneks väga hullu matsu polnud. Autol nüüd paar mõlki kapoti äärel, vasak tuli veidi sees ning suunatuli veidi väljas. Aga kõik muidu kõik töötab.

Uus kraam

Mõni pilt ka:

Vahepeal on saanud laiskus minust võitu ja pole viitsinud bloggi täita. Aga veidi siis lähemalt läinud ajast. Töö muutus nüüd jälle palju aeglasemaks. Nimelt teeme edaspidi fruit dropingut. Töö tähendab vähem valmis ja päikese kahjustusi saanud kobarate ära lõikamist. Midagi keerulist pole.

Kuna see töö võtab päris palju aega, tuli meile ka lisatööjõudu. Seekord saabusid: 2 hiinlast, 3 eestlast, 2 inglannat, sakslanna ja prantslanna. Seega on meil jälle liiklus köögis ja muudes kitsaskohtades, mis on vahest häriv. Kuid paistab, et tegemist väga mõistlike inimestega, mistõttu positiivne kaalub negatiivse üless.

Laupäeval tegime tripi Albany poodidesse. Eesmärgiks oli muretseda kämpingu varustust. Nüüd on mul siis telk, gaasipliit (või selle laadne), tool ja külmakott.

Meil on ka tekkinud 3 kassipoega, kes on armsad nagu kassipojad ikka. Nüüd ka juba inimestega harjunud, nii et ka nendega saab vahepeal nalja.

Ahjaa. Aastavahetus. Busselton, Dunsbrought leidsime ka mõned lahedad kohad... Kirjutan vb kunagi praegu väsinud.

4 kuud ja 2011

HEAD UUT AASTAT!

Jõulud

So Christmas. Esiteks kõigile HÄID JÕULE!
Täna oli jõulune puhul tööpäev kella 1ni. Lisaks läks lõunaks juba nii palavaks, et tööd jätkata oleks väga ebameeldiv olnud. Tänaseks lubas 38C, kuigi vist on veidi vähem (loe: 35C ringis).
Vahepeal toimunust kiiruga: Kolmapäeval tuli juurde 6 uut tegelast. 2 hiinast ja 4 Eestist (ülla ülla). Kuna senine supervisor Lee pidi puhkuselt tagasi jõudma reedeks sain mina Kolmapäev ja Neljapäev supervisor olla. St. Päev läbi punase golfikäruga ringi tiirutamist ja teiste töö kontrollimist. Need 2 päeva läksid vääga aeglaselt, sest enamus ajast polnud midagi teha.
Jõuluõhtu möödus Tessa ja Lee seltsis. Lisaks olid läheduses eestlased ja hiinlased. Õhtu oli mõnus ja meeleolukas.

Mult küsiti kuidas hästi siin süüa saab. Jõuluõhtul oli kana ja ahjukartul ja jäätis küpsistega (viimane neist üllatavalt hea). Kirjutan siis veidi. Põhimõtteliselt käime poes korra nädalas või harvem. Põhi pood siit umbes 45minuti sõidu kaugusel olev MT Barkeri „Super IGA“. Üldiselt on enamus asju kuni 2 korda kallimad kui Eesris. Eriti kallis on nt kartul ~$3 ja muud kohalikud puu-juurviljad. Kuid kui osta asju suurtes kogustes saab tunduvalt odavamalt. Lisaks on kampaania hindu, mis vahest on väga soodsad. Eestis ei juhtu just tihti, kui nt piim on -50%.

Eile külastas meid köögis ja teleka toas väike Brown snake (90% kindel, et oli). Suht nõme, et sihuke asi meile kööki oli tulnud aga pea sai talt igaksjuhuks maha võetud, et ta kunagi suuremana meid külastama ei tuleks.

Rattad alla

Vahepeal on päris palju juhtunud, seega alustan kohe otsast peale. Sai siis üle pika pika aja Perthis jäidud. Reis kestis laupäevast teisipäevani. Hea on omada rohkete tuttavatega Kiwi sõpra, kuna ööbisime „pool enda loal“ tema sõprade juures kolm päeva. Seega kulus ööbimisele ainult $12 ( meie kolme poolt kast õlut maja põhirentijale). Peetud sai päris mitu bbq, külastatud ka mõnda baari. Olemine oli väga meeldiv. Esmaspäeva õhtul ostsin ka Marlolt tema Telstra telefoni ära - seega on mul nüüd uus number (0488403323) ja levi pea igal pool.

Teisipäeva hommikul kella 7 paiku pani Marlo ennast Perthi lennujaamas maha ja auto uus omanik Tessa istus kõige „magusamal ajal“ oma uue auto „valel pool asuva“ rooli taha. Kohe esimesel ringteele tegi ta tagurpidi tiiru peale :D. Õnneks oli tegemist väikese ringteega lennujaama lähedal, kus sel õnnelikul hetkel polnud ühtegi autot läheda. Seega see eksirännak päädis vaid mõne kiirema südamelöögiga. Perthist välja sõit üldiselt läks hästi. Paar korda tänu kiirteel ootamatult mahasõidule sattudes pidime oma teekonda ümber planeerima. Üldjoontes läks kõik hästi ja leidsime õige teeotsa üles. Õige teeots oli seekord maailam pikima kiirtee lõik Perth-Manjimup. Teepeal tegime peatuse Florida Beachil, Safety Beachil ja Bunburys.

Nüüd ma siis jõudsin oma tänase jutu minu kõige kõige meeldivama osani. Nimelt oli mul ikka veel plaan auto soetada. Ja ühel hetkel päris mitme kohaliku car dealery külastamist jõudsime Bunbury Toyota müügiplatsile. Ja seal ta siis seisiski kõige tagumises nurgas kolme õnnetu saatusekaaslase (loe: neli vanurit uhiuute Toyotade kõrval) kõrval. Kui aus olla, siis armusin esimesest silmapilgust, kui tema hinda kuulsin. Peale detailsemat uudistamist läks meel aina rõõmsamaks ja rõõmsamaks. Ja nii ma siis oma esimese auto ostsingi.

Tegemist siis 97. a Mitsubishi Magna Executive sedan. Mootor 2,4l automaat – seega loodan, et võtab vähem kütust, kui aussidele kohased 4l+ elukad.

Eks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Eks see mu üks lemmik päevi oli siin Austraalias siiamaani :P. Ahjaa sõitmine „valel“ pool teel oli juba pea 4 kuud reisijana kõrvalistmel sõites iseenesest mõistetavaks muutunud. Seega sellega probleeme polnud. Ja no automaat sõidab ju ise - vaja vaid veidi rooli keerata.

Perth

Tervitus, niih. On olnud kiire 2 nädalat, mis kulmineerub homme 12. Järjestikuse tööpäevaga. Seetõttu pole jõudnud ka midagi siia kirja panna. Sellegipoolest võib ette rutates öelda, et ülehomme (laupäev) suundume Marlo ja Tessaga Perthi. Minu plaan (nädala jooksul) on endale leida rattad alla, kuna ilma nende olemasoluta on Franklandi tagasi jõudmine raske. Jah – Frankland jääb mu austraalia koduks ja töökohaks veel mõõõõneks ajaks.

Ahjaa - kolimist polnud. Eks siin need plaanid muutuvad jah – nagu Lee ütles, et tihti lausa paari tunni tagant.